"Rooma keiser Karl Fifth ütles varem, et ispani keeles keelt jumalaga, prantsuse keeles - sõpradega, saksa keeles - vaenlastega, itaalia keelt - naissoost on mõistlik rääkida naissugu. Kuid kui ta oleks vene keele oskus, lisandub ta sellele kindlasti. et oleks õige, kui nad kõigiga räägiksid, sest ta oleks temas leidnud Ishpani hiilguse, prantsuse elavuse, saksa keele tugevuse, itaalia keele helluse, pealegi piltide kreeka ja ladina keele rikkuse ja tugeva lühiduse. " Nii täpselt ja ilmekalt määras Mihhailo Vasilievich Lomonosov 18. sajandil meie vene emakeele ilu ja rikkuse, tundes delikaatselt itaalia keelt.
Kuid "Itaalia minu jaoks" lugejad on kindlad: pole magusamat kui itaalia keele muusika, mis muutub üha lähedasemaks ja armsamaks, niipea kui astume alles Apenniini poolsaarel või ükskõik millisel Itaalia vabariigi saarel. Meile tundub, et ei, ei, me oleme kindlad, et mõistame itaalia keelt poolelt sõnalt, poole pealt vaadates, rallilt ja kedagi poolelt suudluselt! Kõik, kes on sellesse riiki armunud, räägivad itaalia keelt või unistavad sellest.
Pidage meeles, et de Beaumarchaisi näidendis „Figaro abielu” monoloog väidab, et Inglismaal piisab vaid ühe fraasi teadmisest - „Kurat see”. Nii et meie südames oleme kindlad, et läheme baari ja ütleme "Cafè mamma mia"saates fraasile erksate žestidega, oleme kindlad, et baarmen saab kohe aru, et me kindlasti tahame espressot.
Naljatlemine naljana, kuid rahvusvaheline inglise keel lõpetab tegevuse väikestes Itaalia linnades, kus saab suuliselt rääkida ainult ühte keelt - italiano. Pole saladus, et itaallased on väga kiindunud, kui nende poole on pöördutud nende keeles, isegi kui nad teevad vigu. Teid parandatakse, saadetakse vajadusel, võib-olla toidetakse, kuid nad ei pööra vigadele tähelepanu.
Seetõttu avame itaalia keele õpikud, kogume sõnastikke ja õpime maailma kõige meloodilisemat keelt. Kuigi meil on mitu vaenlast, mis takistavad meil seda teha. Muide, me loome need vaenlased endale. Ja meie endi käes, et need vaenlased lüüa.
Vaenlane # 1: hirm
Võib-olla üks meie kohutavamaid vaenlasi. Kuid konkreetsel, lingvistilisel juhul, ei sulge hirm suud mitte ainult luku külge, vaid piltlikult öeldes kerib see ka lindiga lindi kinni.
Meenutan oma esimest, niiöelda "kohtumist" sama suurepärase ja vägeva itaalia keelega. Olles õppinud itaalia keele õpetajana tööle asunud Dmitri Petrovi algkursust, tundus mulle, et olen peaaegu emakeel, emakeel, kes vestleks poes Signorinaga või selgitaks baarmenile täpselt seda, mida vaja.
Esimene keelekeskkonnas ujumine lõppes läbikukkumisega. Ma lihtsalt jooksin minema. Veelgi enam, mu kallid lugejad, saate üllatusega teada, kust ma põgenesin. See oli tõeline turg, mis igal reedel asub Castel San Giorgio (Castel San Giorgio, Salerno provints) väljakul. Mägedest värskemad juustud, sink, prosciutto, tsitrusviljad, köögiviljad, seni pretsedenditu artišokk (2 eurot 5 tükki), kaunviljad ... Seal on poodides ehteid ja kotte, millel on samad afro-itaalia müüjad, sallid, parfüümid! Paradiis koduperenaisele, kes armastab enne nädalavahetust ridadest läbi jalutada, naabritega kohtuda, nendega kõiki linnauudiseid arutada, kes eelistab selgelt seda turusorti sellistele supermarketitele nagu SISA, Conad või Lidl.
Juustudele suunatud, astusin reipalt leti juurde.
- Buongiorno, signora! Kas eelistate? ("Tere päevast, Signora! Mida te eelistate?")
Avasin vastuse saamiseks suu, kuid mingil põhjusel keerles reeturlikus ajus vaid üks sõna questo ("see"). Ülejäänud pilt sai kohe valmis - nagu mina (mina!), Kes õppisin mitu kuud itaalia keelt ja ilmselget edu saavutava õpetaja sõnul torkab sõrmedega juustu, lausudes ainult ühe sõna.
Olles midagi lohakat jäljendanud, kõhklesin ja lahkusin lahinguväljalt.
Sarnased olukorrad hakkasid ikka ja jälle korduma. Enne suu avamist piiras mind hirm ja ...
Vaenlane nr 2: perfektsionism
Soov fraasi välja öelda on ideaalne, ilmselt paljudele tuttav. Ja see just see soov mängis minuga veel ühte keelte nalja.
Mööda Via Lombardi jalutades sattusin kuidagi oma lemmikgelateriasse, mida varem külastati sõprade seltsis. Sõbralik signorina tundis mind kohe ära ja küsis, kas mulle meeldib eilne jäätis (kaks ümmargust biscotti, kihiti kõige õrnema pehme jäätisega). Ta tamm! Passato Prossimo - lihtne minevik. Kuid tuletasin ootamatult meelde muid itaalia keeles kättesaadavaid mineviku vorme. Ma rippusin nagu halb arvuti.
Vaenlane # 3: murded
Nüüd pöördun nende poole, kes on vähemalt korra kohanud elavat dialektilist kõnet. Öelge seda, mida kogesite, kui kuulasite täiesti võõrast kõnevoogu, millel pole midagi pistmist isegi eemalt itaalia keelega.
Sokk. See tunne oli keskne, kui ma esimest korda Napoli murret kuulsin. Jah, sõprade varjamine, ma pöördun teie poole. Seda saab tajuda ainult muusikana.
Küsimus: Kas neid vaenlasi on võimalik lüüa?
Vastus: mitte ainult võimalik, vaid isegi vajalik.
"Kui hakkame rääkima teist keelt, on väga oluline püüelda esmalt vabaduse poole ja alles seejärel korrektsuse poole. See on loomulik tee. Alguses õppisime rääkima ilma pingeteta ja alles siis õppisime kirjutama ning õppisime reegleid," räägib tõlkija. ja õpetaja Dmitri Petrov.
See on võti hirmu ületamiseks ja perfektsionismi vastu võitlemiseks. Murded on pisut keerulisemad. Kuid kui iga päev kuulate ümbritsevate inimeste kõnet, sukeldute peas keelega, võite sellest probleemist üle saada.
Kõik õpetajad nõustavad ühte: rääkige nii, nagu poleks üldse hirmu, tehke vigu, aidake ennast žestidega, paluge vestluskaaslastel üldiselt puhata ja nautida suhtlemist.
Noh, sõbrad, parliamo in italiano?
