Kohalikud põllumehed kurdavad, et pruunkaru asurkonna Põhja-Itaaliasse naasmise ELi programmi edu kujutab endast kasvavat ohtu nende kariloomadele ja tõenäoliselt ka inimestele
Naastes hilisõhtul oma Lõuna-Tirooli Itaalia piirkonnas asuvasse perekonna omanduses olevasse mägihotelli, tundsid Markus ja Karin Kerschbamer kohe, et midagi on valesti. Lammaste eeldatava veritsemise ja eesli tervitatava möirgamise asemel kohtas neid vaikus. Veisepeenra väravat avades nägi vanem Kerskbamer stseeni õudusfilmist: toa keskel lamas rebenenud kõhtuga surnud oinas, samas kui samasse rünnakusse üle elanud lammas oli läheduses vaevalt elus.
Kerskbameri paar oli röövlooma viimane ohver, keda polnud lumistel Dolomiitidel mitu aastakümmet nähtud - pruunkaru. Korraga viidi need loomad väljasuremise äärele ja 1990ndate lõpus toodi Itaalia loomastiku taastamise Euroopa Liidu projekti raames siia naabruses Sloveeniast 10 looma. Need vabastati Trentino piirkonnas, Lõuna-Tiroolist veidi lõuna pool, kus nad juurdusid imekombel alpi niitude ja okasmetsade vahel.
Karud paljunevad nii aktiivselt, et nüüd on umbes 50 isendit, kellest mõned rändasid Lõuna-Tirooli, Itaalia saksakeelsesse autonoomsesse piirkonda Austria piiril. Kohalikud elanikud ei jaga aga nimetatud projekti eest vastutavate bioloogide rõõmu Elu karudele (Elu Ursus). Nad väidavad, et karud on muutunud liiga ülbeks, laskuvad regulaarselt mägedest ja metsadest ning jahivad lambaid, veiseid ja muid koduloomi. Põllumajandustootjad kardavad, et selle kalduvusega karud ründavad inimesi vaid aja küsimus.
“Ma ei ole aastaid nutnud, aga täna valasin pisaraid nagu laps,” jagas 43-aastane Senor Kerskbamer, kes elab perega pisikeses Sölli külas lumega kaetud kivise kalju jalamil. "Lambad olid meie lastele nagu lemmikloomad. Karu vabastas nende siseküljed. Ta ründas ka eeslit ja poni, mõlemal on nüüd jalad sügavad armid."
Karupopulatsiooni kasvades kasvab ka rünnakute arv küladesse. Eelmisel aastal maksid ametivõimud põllumajandustootjatele, kelle karjad tapeti või said vigastada karude kaudu, hüvitist umbes 128 000 eurot. See on palju suurem summa kui 7000 eurot, mis hüvitatakse huntide tekitatud kahju eest, kes üritavad ka nendesse kohtadesse tagasi pöörduda.
Ameeriklased ja kanadalased on ilmselt juba harjunud tegelema rahvusparkide prügikonteinerites varitsevate mustade karudega ja isegi mõnikord saatuslike grizzly rünnakutega. Kuid enamiku eurooplaste jaoks on selline kooselu uus. Dolomiitidest mööda kõndides ei mõtle turistid Põhja-Ameerika elanikele tuttavatele karude ohutuse meetmetele. Näiteks toitu öösel puude otsas riputamiseks või kellukese abil kõndimisroa kasutamist.
Senora Kerskbamer on nördinud: "Kõik inimesed on hirmul. Kardame pärast pimedust majast isegi küla sees lahkuda. Kolm nädalat tagasi sadas lund ja nägime karu jälgi kõigest mõne meetri kaugusel välisuksest."
Tramini küla linnapea Werner Dissertori toetab naist: "Võimude ülesanne on tagada kodanike turvalisus. Kui ootame, kuni midagi juhtub, selgub, et on liiga hilja. Siberis või Kanadas on karude jaoks ette nähtud tohutu ruumi, kuid siin on inimesi liiga palju. "Korraldajad on kaotanud kontrolli projekti üle, kuid ei soovi seda tunnistada, et mitte tekitada paanikat."
Projekti pooldajad väidavad aga, et oht on tugevalt liialdatud, hoolimata tõsiasjast, et täiskasvanud mees võib kaalus olla peaaegu 300 kg. "Karud on ohtlikud ja tapmisvõimelised, see on tõsi, kuid Lääne-Euroopas pole viimase 100 aasta jooksul olnud ühtegi surma," ütles kohaliku jahindusühistu president ja Trentino metsade karupopulatsiooni aktiivne toetaja Werner Dibiasi. ja Lõuna-Tirool.
"Euroopa pruunkaru on palju vähem agressiivne kui jääkaru või greibikaru. Hukkunud inimeste arvuga võrreldes on puugid ja mesilased palju ohtlikumad kui karud."
Dolomiitides tekkinud arutelu voolab tõenäoliselt peagi ka teistesse Euroopa piirkondadesse, kus nad üritavad pärast paljude sajanditepikkust küttimist, tulistamist ja kiusamist suuri metsloomi tagasi saata.
